Mängud, inimesed ja lood, mis jäävad.
Mälestusleht Lorieni poele ja kogukonnale.
Kas mäletad tassi teed või kohvi, mida Lorieni leti kõrval joodi? Kogume mälestusi just neist väikestest pausidest ja p…
Loe lugu
Suulise ajaloo kõige suurem kiusatus on teha lugu ilusamaks, kui see oli. Lisada repliik, mis „oleks võinud olla“, või…
Loe lugu
Iga pood, kus inimesed talvel käivad, mäletab märga põrandat. Lumised saapad, sulav lörts uksematil, ajalehed või papp,…
Loe lugu
Alustan selgelt: eile ma Lorienis ei käinud. Eile oli tööreis Põlvasse. Sõitsime Fordi minivaniga Tartu kaudu, panime ü…
Loe lugu
Ausalt alguses: see postitus ei sisalda kellegi Lorieni-mälestust. Me ei mõtle välja ühtki lugu ega dialoogi. See on ku…
Loe lugu
See postitus algab hoopis mujalt kui poest. 22. oktoobril käis üks meie kirjutajatest Vääna jõe suudmes talisuplust pro…
Loe lugu
Paljud mälestused Lorienist ei alga inimestest ega mängudest, vaid ruumist: kus asus lett, kus oli mängulaud, kust tuli…
Loe lugu
Paljud, kes Lorienis käisid, ütlevad, et kõige olulisem polnud mängud, vaid inimesed. Selles postituses kirjeldame sarj…
Loe lugu
Lorien oli lauamängupood. Siia kogutakse mälestusi inimestelt, kes poes käisid, töötasid või leidsid sealt sõpru.
See leht ei müü midagi. Siin on lood, fotod ja meenutused, mille avaldamiseks on olemas luba. Kui kaks inimest mäletavad sama õhtut erinevalt, jäävad alles mõlemad.
Lehe eesmärk on hoida alles seda, mida kuludokumendid ei ütle: milline oli õhtu laua ümber ja kes seal istus.
